Esimesed 6 päeva Voronežis.

Täna on Voronežis juba meie kuues päev, aeg lausa lendab. Ja muidugi on juba palju juhtunud, oleme palju näinud ja teinud ning muljeid on hulganisti kogunenud. Otsustasin siiski ka blogipidamise kasuks, kuigi pean ka enda päevaraamatut (aitäh, Kairi!) ja sinna kirjutan kõik päevasündmused üles, seepärast järgnev ongi päris detailne. Aga ma usun, et kui ma millalgi Eestis loen üle seda, tulevad kõik muljed ja emotsioonid jälle meelde. Aga siingi üritan ülevaate anda ja ikka teid kursis hoida oma elukesega siin Lõuna-Venemaal.

1. päev

Lennuk tuli Tallinnast 30. augustil 5.20. Umbes veerand kaks hakkasime Huljalt sõitma, õigemini mina sõitsin, ja Liisu, ma saan ka täiesti aru, miks mõned autoroolis magama jäävad. Lennujaamas kohtusin juba tuttava tüdruku Kerstiniga, kellega olime Interneti teel juba päris palju jõudnud suhelda ja koos sõiduasju ajada. Jätsin Alvari, emme ja Gerdiga hüvasti isegi täiesti ilma pisarateta, kuid issit kallistades paar päeva varem need küll tulemata ei jäänud.

Varsti kohtusime ka teiste tüdrukutega, kes meiega siia tulid – Triinu ja Ele-Riinuga. Sõit Moskvasse oli päris vastik – raputas kõvasti ja mul oli nii uni, aga korralikult magada ei saanud ja pärast oli selline uinamuina olla. Ja kahjuks magasin söögitädi ka maha:D Moskvas oli aega 3 tundi, aga see kulus ilusti sabades ootamisele ära. Ühes kohas, kus oli järjekorras palju tumedanahalisi mehi, et nende pagasit kontrollitaks, käsutati meid neist lihtsalt mööda, nägime vist nii usaldusväärsed välja:D Voroneži võttis sõit aega vaid 1 h 15 minutit. Seega teen järelduse, et teil kõigil oleks päris lihtne mulle külla tulla. Eriti kui varem piletid osta.

Voronežis saime kohe vene elu tunda. Oma pagasi saime me kätte lennujaama õues kuskil laua peal. Ausalt, mul algul oli vist selline närviline naer, sest see tundus kõik nii halenaljakas, need hooned ja autod, nii venelikud ja kuidagi räämas. Leidsime üles oma direktori, kes meile järele tuli väikese bussiga ja esimesed seletused andis. Jõudsime ühikasse. Ta ütles meile, et me oleme välisüliõpilaste omas, sest see on palju ilusam kui venelaste omad. Nohhh, ma ei tea, kui ma oma tuba esimest korda nägin, ma ei teagi, mida ma mõtlesin. Tunne oli küll, et kuhu krt ma sattunud olen ja kas ma pean järgmised pool aastat oma elus siin elama. Ja wc on üldse klass omaette. Pole mõtet kirjeldada, pilt ütleb kõik. Aga nüüd me oleme juba täitsa harjunud siin. Triinuga olen muidu ühes toas. Ele-Riinu ja Kerstini tuba näeb muide palju parem välja, seal on mõni eelmine elanik ise remonti teinud – pannud uue põranda ja laeplaadid. Ja meile on mõni eelmine eestlane seina peale väikese sõnastiku teinud:)

Muidu kui oma ühikasse saabusime, ootas meid siin ukse ees ilusti umbes 10 neegrit, kes kõik meid muidugi huviga jälgisid. See oli üpris õudne. Aga nüüd oleme ära harjunud ja mitmega juttugi teinud, nad on väga sõbralikud. Üks õhtu ajas üks neist teisel siin allkoridoris masinaga juukseid ja ma tahtsin ka proovida ja nad lubasidki. Ja meie korrusel on väga palju hiinlasi. Isegi ühes toas kolm põlvkonda naisi, sest ühel hästi kenal tüdrukul on siin ema kaasas ja saanud siin tütre, kelle nimi on Vika. Teisel päeval saime me kohe ühelt hiina neiult omale päriseks luua, sest ma tahtsin harja laenata. Ja eile tahtsin laenata pannilabidat (selle vene keeles küsimine oli omaette kunst) ja siis selle tütrega tüdruku ema andis selle ka meile.

Ajasime siis veidi dokumendiasju ja läksime linna peale. Ma polnud mingi 17 tundi söönud ja veel palju kauem korralikult maganud, kuid see kuidagi kadus, ausalt öeldes olin ma eilse õhtuni iga päev hull energiapomm, hilja magama, iga päev kell 9 üles. Täna magasin esimest korda 11ni, sest eile ma tundsin, et saabub väsimus.

Igatahes me läksime ühte söögikohta, mis nägi meie seni harjunud Venemaa kohta (ehk lennujaam ja ühikas ja mõned tänavad siin ligidal) eriti peen välja. Ok, see tundus veidi kahtlane, kui me sinna sisse läksime. Teenindajate pärast pluss loomamustritega diivanid ja selline õhkkond. Aga saime seal lõpuks süüa ja nii ilusat vetsu ma polegi vist enne näinud. Igatahes samal õhtul vist avastasin tänaval kuulutuse, mis kutsus sinna samma kohta eksootilistele massaažidele :’) Ma eriti ei imestanud ja ei imestaks siiski, kui seal ka muid teenuseid pakutakse.

2. päev

Järgmisel päeval muidu koristasime, sest esimesel õhtul enam ei jaksanud. Muidu järgmisel päeval käisime ühes neist vene ühikaist ka (neid on siin kolm) ja meile küll meeldis see ka, korra isegi mõtlesime, et tahaks vb sinna minna, kuna meil siin ju nii rahvusvaheline seltskond. Kuid jäime paigale ja tore ongi, sest need inimesed siin oskavad kõik vene keelt, sest nad on siin püsivalt. Kõige pikemalt on siin kohal olnud iraanlane Mehdi, kes on siin elanud juba 6 aastat. Ja teadis ka teisi eesti tüdrukuid. Keelt praktiseerida saame tõesti normaalselt, kuid me oleme siin kõige kehvema keeleoskusega kindlasti.

Õppetööruumid on meil siinsamas, isegi samal korrusel. Ained: keelepraktika, grammatika, leksika, vene kirjandus, vene tegusõnad, videokursus ehk vene filmid, Voroneži kultuur, kuulsad vene heliloojad, vene laulud. Kaks viimast hakkavad millalgi olema koos teiste välisüliõpilastega, ülejäänutes käime vaid neljakesi. Nii et saab olema väga intensiivne õppimine.

Muidu käisime sel päeval arsti juures, kohustuslik röntgen. Ja saime omale need lipikud, millega alt sisse saab. See on suuuur miinus, no praegu minu jaoks vist ainus, et me peame kell 11 juba siin olema ja pärast seda siit välja ka ei saa. Noh, keegi ei kontrolli, kas me oleme siin, aga sissesaamisega on raskusi. Samas mõned ütlesid, et tuleb lihtsalt kaua tädikese uksele kopsida, et lõpuks laseb sisse, aga me seda pole veel katsetanud. Seda aga küll, et välja saaks, aga ei lastud, isegi mitte mu vale peale, et me kell 12 öösel tahame poodi minna:D

Ja selle päeva vist kõige toredam asi oli see, et eelmine eesti tüdruk, kes siin oli – keegi Annika – jättis meile asju. Näiteks saime poti (õnneks me seda polnud veel ostnud, panni aga küll), veekeetja!, nõusid ja söögiriistu veidi, pesunööri, pesukäsnasid, kondenspiima, mille me eile karamelliks keetsime:D, kingaviksi, mida ma juba kasutama olen pidanud, jne.

Leidsime ka spordikeskuse, umbes nagu tysk, kus 3 kuud aeroobikat maksab 2800 rubla ehk umbes 23 eurot kuus. Vist hakkame seal homsest käima. Kuigi kõik on suht tõbised, mina juba Eestist saati ja ei taha ikka veel kuidagi terveks saada:S

3. päev – esimene september

Pidi olema turupäev, kuid sinna me ei jõudnud, käisime jälle niisama linna peal. Ma olen siiani suht kohutav orienteeruja, kuid 4entr goroda ja selle lähemad tänavad on selged. Meie elame muidu Fr. Engelsi tänaval :D

[Panen siia kohe aadressi ka, võite mind üllatada :)

Ul. Engelsa 8a

obšesitie n 4-9 VGU

Voronez 394036]

Kell 2 pidime kooli tulema. Toimus kohe väike test, sada valikvastustega küsimust. Vene keele grammatika. Mul läks isegi suht normaalselt ma arvan. Mitte et ma kõigest oleks aru saanud ja kõike õppinudki, aga eks homme saame teada. Ja räägitigi meile õppekorraldusest ja koju minek (ehk kolm ust teisele poole koridori:D).

Tegelikult pidime veel paberiasju ajama (õppeplaan ja -leping) ning läksime Kerstiniga mäkki netti. Istusime mingi tüübi lauda, kuid netti ei saanud. Ja ta hakkas meiega rääkima ja pärast käisime erinevates kohtades (nt BARak O’mama’s :D), kus võiks netti saada. Siis kutsus ta meid ühte suuurde kaubanduskeskusse. Mina täiega põdesin, ütlesin, et autoga ei lähe temaga kaasa, aga Kerstin oleks vist kohe läinud. Siis aga tundus küll, et ta on tore ja läksime. Käisime tema kodu juurest läbi ja ta tõi ühe täitsa uue stardipaketi, nii et mul on nüüd oma vene number ka. Ja see kaubanduskeskus oli lihtsalt ülisuuur. Kuus korrust, ja palju poode, sh väga palju tuttavaid nimesid (Mango, Zara, Terranova jmt). Ja seal on üks söögikoht, mis võtab vist pool korrust ühtpidi ja mitu korrust teistpidi, igatahes ülisuur ja väga äge, mitme teemaga ja nii. Ning tuli välja, et see koht kuulub eestlasele.

Kui me tagasi jõudsime, polnud Triin ja Ele-Riin veel tulnud ja kuna nende käes oli võti, pidime niisama maja ees istuma. Kuid see oli tore, sest tutvusime veel tadžikkide ja albaanlastega. Siiani ongi meil iga väike ebaõnnestumine juurde toonud midagi head:)

4. päev

Ärkasin mingi kell 9 jälle, teised veel magasid ja ei teadnud, mida teha. Läksin siis üksi linna peale. Leidsin vaksali, mis on väga suur, ja kaltsuka ja vaatasin niisama ringi. See oli esimene päev, kus siin oli jahe, sest hommikul oli ilgelt vihma sadanud. Nüüd on õnneks jälle soojad ilmad. Aga mitte enam nii palavad nagu alguses.

Pidime teised tüdrukud sinna suurde ostukasse – ma nimetan seda lihtsalt Galerejaks – viima. Kuid neil pole veel kõnekaarte ja meil pole nende numbrit ka, pidime plošad Leninal kohtuma, kuid ei leidnud üles teineteist ja jälle meie ilma võtmeta. Seegi kord vedas sellega, sest Mehdi kutsus meid enda juurde. Kerstin sai temalt kõnekaardi, ei tea, miks neil kõigil neid lihtsalt kodus on:D, ja jõime teed-kohvi, rääkisime po-ruski mnogo ja oli lihtsalt mõnus. Siis tema läks tööle ja tüdrukud olid ka koju tulnud.

Mehdiga tema iraani toas.

5. päev

Käisime lõpuks turul, see on tegelikult täitsa plošad Lenina lähedal, mis tähendab, et mitte üldse meist ka väga kaugel. Ja see on niiii suur. Ja vägevaid asju, päris odavaid ka. Sain lõpuks omale plätud, millega duši all käia, ja mett ka, mille ma tunnikese pärast mäkis maha kukutasin:S Olin nii pahane enda peale. Aga vähemalt sain Alvariga pikemalt rääkida. Ja koju tulles polnud jälle teisi tüdrukuid, õnneks varsti tulid ja hakkasime esimest korda omale siin süüa tegema – wok riisi ja köögiviljadega. Väga nauditav. Ja see läks meil maksma umbes 40 rubla ühele inimesele, kusjuures riisi saab mitu korda teha. 40 rubla on veidi alla 1 euro.

Eile käisime kinos Jane Eyre'i vaatamas, ainult vene keeles. No midagi eriti aru ei saanud, õnneks ma olin sisuga tuttav. Mõtlesime, et peaks veel enne äratulekut vaatama ja siis saab aru, palju me õppinud oleme. Kuid film oli väga hea, mina muidugi nutsin ja oleks peaaegu trepist alla kukkunud, kui me saalist välja tulime.

Triinuga kokkamas.

Täna on juba 6. päev, kuid tundub, nagu oleksime siin vähemalt 2 nädalat olnud. Inimesed on tõesti väga sõbralikud, nii ühikas kui ka tänavatel, väga abivalmid ja ilusad ka, oh need vene naised oma saledate pihtade, lühikeste kleitide ja kõrgete kontsadega. Ja praegu on täiesti rutiinivaba elu, ning seda mul vaja oligi:)